Ajalugu

Enne Versailles’i lossi ehitamist olid siin suurepärased jahimaad, kus metsad mähkusid varahommikuti salapärasesse uduloori ja jahimehed võisid liikuda puutumatus looduses. Päikesekuninga isa Louis XIII oli rajanud sinna 1624. aastal tagasihoidliku väikese jahilossi.

Jahiloss asus Pariisi lähedal väikesel künkal Galie jõe orus, millest põhja poole jäi Seine’i jõe org ning lõunasse Brieve’i jõe org. Lossi laiendati aastail 1631-1634 Philibert le Roy juhtimisel ja sellest jahilossist sai tellistest ja kivist “väike kaardimajake” suurejoonelise lossi keskel, mis kasvas järgnevatel aastatel tema ümber. Esialgse lossi piirjooned on praegugi eristatavad Versailles’ linnapoolsel küljel peaaegu muutumatuna säilinud Marmorõue fassaadil.

Algul kasutas Louis XIV seda väikest lossi salajase kohtumispaigana, kus ta sain nautida tiivaripsutamist kena Louise de la Valliere’iga. Salajase kohtumispaiga ümber rajati muinasjutuline park.

1660. aastal mõni kuu pärast abiellumist Hispaania infanta Maria Teresaga, otsustas noor Louis XIV, tahtmata hävitada oma isa armsaimat jahilossi, ehitada sellest midagi hoopis suurejoonelisemat ja uhkemat.

Kuningal oli isegi käepärast eeskuju oma lossi ehitamiseks. Talle oli tugevat muljet avaldanud finantsministri Fouquet’ Pariisi mõne kilomeetri kaugusele rajatud uus Vaux-le Vicomete’i loss. Nii palkaski kuningas samad arhitektid Louis Le Vau ja ka maalija ja sisekujundajana tuntud Charles Le Bruni ning maastikuarhitekti Andre Le Notre’i oma teenistusse. Le Vau juhtimisel ehitati esimene Oranžerii ja alustati Menažeeriga. 1668 hakati tema juhtimisel alates pargipoolsest küljest ellu viima jahilossi laiendamise plaani. 1672. aastal jätkus töö vannitubade ja Saadikute trepi juures. 1678 esitas õuearhitekt Jules Hardouin-Mansart kavandid Versailles’ jahilossi muutmiseks üha enam “Tuhande ühe öö” muinasjuttude lossi sarnaseks. Pargipoole terrass nihutati ettepoole, et teha ruumi imekauni Peegligalerii jaoks. Versailles’ i linnas ei tohtinud ükski maja olla kõrgem kui loss

Versailles’st juhiti Prantsuse kuningriiki ja otsustati Euroopa saatuse üle rohkem kui saja aasta jooksul. Kuningas korraldas lossis õukondlastele balle, mänge võistlusi ja pakkus ka ohjeldamatut meelelahutust.

Jules Hardouin sai pärast Le Vau’d kuninglikuks arhitektiks ning pärast Louis XIV otsust 1682. aastal paigutada õukond Versailles’sse täiendas paleed mitme tähtsa osisega- kasvatades põrandate kogupindala viis korda. Hardouin-Mansart’i märkimisväärsemaid saavutusi Versailles’s on suursugune Peeglisaal, mis loodi Le Vau’ projekteeritud taandfassaadi täitmisega ja 13 meetri kõrgune triiphoone, mille massiivsed seinad hoiavad aasta läbi peaaegu ühtlase temperatuuri. Elu lõpu poole kavandas Hardouin-Mansart lopsakalt ehitatud kuningliku kabeli, mille viis 1710. aastal lõpule ta kälimees Robert de Cotte.

Louis XV valitsusajal asendas õrn rokoodekoor olemasoleva barokse ning tohutusse parki rajati teinegi kuninglik rahusadam- Trianoni palee. 1770. aastal, kuningas Louis XVI ajal, lisas Jacques -Ange Gabriel paleele viimase tähtsama rajaise, hiilgava klassitsistliku puidust ooperiteatri.

Peale Prantsuse revolutsiooni 1789. aastal on pargi kogupindala vähenenud 700 ha-ini. Enne revolutsiooni hõlmasid loss ja park 8000 ha ja see ala oli piiratud 40 km pikkuse müüriga, milles oli 24 momumentaalset sissepääsu. Tühjaks jäänud saalidesse majutati nüüd loodusmuuseum, raamatukogu, konservatoorium ja prantuse kunsti muuseum.

Lossi ehitamine